Igasugu muid asju on teha olnud, mis palju tähtsamad. Praegugi oleks tähtsam natuke magada , aga ei saa, sest perearst tuleb uut pereliiget vaatama ja ei saa ju magada arsti visiid ajal. Või kui ka magaks natuke, siis mitte kaua ei lasta seda teha. Pärast visiiti ehk üritaks natuke.

Nii siis on vahepeal juhtunud see, et meie pere on saanud rikkamaks ühe tüdruku võrra. Nüüd meil on kaks last majas, nagu ütleb meie suur tüdruk, kes on nüüd suur õde.

Enne jõudsin veel magistri ära kaitsta, kaua tehtud kaunike. Selles mõttes, et kirjutasin tööd küll juulist kuni septembrini, aga magistrisse astusin tunduvalt varem, nii 2003, seetõttu – kaua tehtud kaunike. Kui esimese lapse ootsue ajal ei saanud mitte lõpetatud, siis nüüd 9 päeva enne sünnitust kaitsesin töö ära. Punktid olid juba ammu koos. Eks laps tuli kah natuke varem, kui oleks õigel ajal tulnud, siis oleks vahe kaitsmise ja sünnitamise vahel nädalakese pikem;)

Suur tüdruk läks oktoobrist oma mõnusast lastehoiust suurde linnalasteaeda. Kurb otsus, aga kui raha ei ole jalaga segada, siis kahjuks paratamatu. Väga kurb, nii mulle endale kui ka temale. Nüüd ta käibki seal, mõni päev käib ja siis on jälle kodus. Nädalas ühe päeva on kindlasti kodus. Ja kui raske oli see lagus talle seal, lastehoiu algus oli seevastu nii ilus ja mingit muret polnud.

Viimase aja suur elamus lasteaiaga seoses ongi, et kui olin veel väiksemaga haiglas ja isa pidi varem tööle minema, viis tüdruku lasteaeda. Tavaliselt ta läheb peale hommikusööki, ja hommikusööki meil pole makstud. Seekord siis jõudis hommikusöögi ajaks ja pärast oli issile öelnud, et hommikul kasvataja oli talle öelnud, et sina palun mine laua tagant ära. Nii vaataski ta pealt kuidas teised söid ja kannatas tühja kõhtu lõunani, kodus oli ikka natuke õnneks enne söönud. Kui pole makstud, siis pole ette nähtud. Kuidagi valusalt karm on see linnalasteaed, õieti ei hooli seal keegi lastest. Käiakse lihtsalt tööl, aga mingist erilist armastust laste või töö vastu küll ei paista, pigem veeretatakse päev õhtusse ja mida vähem lapsed segavad seda parem. Nii kurb! Miks ei saa siis tavalasteaias nii nagu saab lastehoius?

Lumi tuli maha täna, hommikul kui ma ikka mingi aeg olin saanud tukkuda, avastasin aknast välja vaadates, et maa valge ja muudkui sajab. Eks näis kaua see lumi kestab. Suur tüdruk tahtis kohe õue lumememme tegema minna, aga ma ei ole pisemaga veel õue jalutama saanud. Eks näis kui lähipäevil tuleb ilusat ilma, siis lähme teeme ikka väikese tiiru.

Sattusin üle pika-pika aja oma blogisse ja mis ma näen wordpress on oma kujundusi ja särke-värke muutnud. Ja mulle meeldib, ikka asjad muutuvad ju, midagi ei jää samaks. Mina ka muutun, praegusel hetkel ainult ümaramaks, õigemini küll osa minust muudkui ümardub ) Kui traksipüksid on jalas, siis propeller taha ja nupp ette ja olengi Karlsson valmis. Ja novembrikuuni pean nõnda ringi veerema, propelleriga oleks hulga lihtsam ühest kohast teise saada. Jalutades jääb hing kinni ja autoga sõites väsib selg ära. No linnasõiduga veel ei väsi, aga kui ikka Tartust Matsalusse sõita, siis ikka väsib küll ja kuidas veel. Tundub, et kõhuelanik ka väsib, siis me peale suuremaid sõite peamegi päevakese puhkama, et ennast jälle vormi saada. Jah, kui ikka lõpu poole peaks rahulikumalt võtma, siis mul kipub seekord nii olema, et aina kiirem just, kõik asjad vaja enne ära lõpetada ja teha ja neid asju on oi-oi kui palju. Kiire, kiire, kiire…. Aga eks ma teengi siis kui jaksan ja kui enam ei jaks siis puhkan natuke, lasen silmagi kinni ja pärast jõuab jälle. Sellised lood siis septembris ja september juba poole peal …

Mida üks kolme aastane arvab maailmast ja asjadest!

Läksid väike tüdruk ja issi koos poodi, võid ka vaja osta. Jõuavad riiuli juurde, issi küsib: mis võid võtame. Väike tüdruk: Saaremaa võid! Aga kuna issi ei ole ikagi saarlane, siis seekord Saaremaa võid ei võetud, emmega aga alati!

Väike tüdruk praegu Saaremaal. Üks tuttav tädi tuli vanaisa autosse ja küsis GPS-i kohta: Mis see on? Vanaema ja vanaisa vanim lapselaps (12. aastane) ütles: GPS. Tädi küsis, mis sellega tehakse? Meie väike tüdruk ütles: See ütleb – keera paremale, keera vasakule!

Tulime oma Leedu-Poola reisilt. Läti Leedu piiril mingid immigratsiooniameti või taolised mehed pidasid meid kinni ja kontrollisid dokumente. Pärast autos mehega arutama omavahel, et ei tea kas neil hakkas igav, et vahelduseks peavad mõne auto kinni. Tagant kostub: miks onudel igav hakkas? Mis neil tarvis on? Kas nad tahavad naist?

Kui me selle peale naerma hakkasime tegi tüdruk solvunud näo ja pahandas, ma ei taha, et te naerate!

Praegu rohkem ei meenugi, kui kohe kirja ei pane, siis lähevad osad naljad kahjuks meelest ära.

… eriti, mis puudutab magamist Tulin aga täna mina vapralt kell pool 9 kontorisse, lugesin uudiseid ja mõtlesin tööle hakata, aga uni tuli peale. Kole uni kohe. Kodus töötamisel on ikka see hea eelis, et kui tuleb uni, siis viskad pikali ja magad natuke. Kus siin kontoris magama minna, kuskil pole ühtegi diivanit. Hea seegi, et üksi kabinetis olen. Võtsin siis teise tooli pea alla, vesti panin padjaks ja jalad sahtlisse, jalad rippu on väga paha magada. Ja tukkusingi tunnikese, vahepeal keerasin isegi külge, kuna kõht on juba piisavalt suur, et isegi öösel külje vahetamiseks peab natuke ärkvel olema, siis polnud see külje vahetamine väga raske, jäin edasi tukkuma Ukse panin ka eelnevalt lukku.

Foto siit.

Äratas mu telefoni helin, laps Saaremaalt helistas ja küsis nagu ikka iga päev, et kas tita on juba tulnud . Ja millal me talle järgi läheme, ta ei taha sinna talveks jääda. Eks me varsti lähe ka, sest remondimees on meil tulbi, tundub, et kui ütles, et seinad teeb 7 päevaga ära siis nii ongi. Siis veel põrand ja saab asjad teise tuppa jälle tassida ja selle ühe toa ka korda teha. Tundub, et meie lõputuna näival remondil siiski hakkab juba lõpp nõrgalt paistma. Muidugi mööbli ja lampide ja kardinatega läheb kindlasti veel aega, aga põhiline, et selle tolmutamise töö saaks tehtud ja korteril natukenegi nägu ja tegu oleks. Kastide otsas elame vist ikka veel mõnda aega.

Igatahes süüa ka kodus teha ei saa praegu, elame supermarketite toidu peal, pole eriti meeldiv ja ühekülge on ka see valik ;( No ja, siis lõuna aja päevapraed ja Du Nord ja sellised söögikohad. Täna pidin CoMarketist lõuna ostma, sest teine pool läks Tallinna koosolekule ja mul oli ärgates kõht nii tühi, et mingit söögikohta otsima minna. Hommikusöögiks olin söönud kaks väikese Tomi jäätist Kõhuelanik kindlasti mõtles, et mis jama, süüa ka ei anta

Nii mu magistritöö siis valmibki!

Vahepeal on juhtunud igasugu asju ja on olnud ka täitsa tavaline elu, mis sest ikka kirjutada

Poolas käisime, lõpuks üks kokkutulek kuhu kohale jõudsin. Rootsi kursuste kokkutulek oli seal, kõik kes kunagi sealt läbi käinud olid kutsutud. Üle 100 inimese tuli kohale, päris palju ikka. Meie kursuselt olid nii umbes pooled, kuus poolakat kõik, viiest eestlasest kaks (meie siis), viiest lätlasest üks, kolmest leedukast ei ühtegi, kolmest ukrainlasest kaks, kuuest venelasest kaks, sakslane ja rootslane ka veel otsa. Nagu polekski 4 aastat mööd läinud juttu jätkus kauemaks. Minek muidugi oli omaette sündmus, esimesel päeval Leetu ja teisel päeval siis Poola Tucolasse. Rohkelt pissipause ja mõned söögipausid ja lõpuks kohale jõudsimegi. Kaks päeva koha peal ja samamoodi kaks päeva tagasi

Juulikuu on läinud magistritöö tähe all, pregu ka peaks hoopis seda kirjutama Meie väike tüdruk suvitab Saaremaal ja ma saan rahulikult kirjutada. Kurb on küll ja kui ta helistab ja ütleb: emme sa oled nii armas, mul on emme igatsus peal. Ma tahan issile ka öelda, et tema on ka nii armas!

Ise olen juba rõõmsalt 25 nädalat paksuke hirmus aktivist tundub tegelane olevat, toksib vahet pidamata, no vahel ikka puhkab ka Ultrahelis viimati otsustas, et pole teil vaja teada midagi, magas magusasti kägaras, jalad oli ka veel risti pannud ja ei teinud väljagi, et teda uuriti – kõik ok, see ongi kõige tähtsam! Väike tüdruk räägib kord nii ja kord naa, et tema tahab õde või tema tahab vennat. Ühe nendest ta saab, aga kumma, eks see siis paistab

Arstide juures käisime väikese tüdrukuga, hambaarst leidis ime pisikese augu ja natuke puuriski tal, aga ta ei teinud piiksugi. Ja pole nagu näha, et ta hambaarsti hirmsasti kardaks nüüd. Perearsti juurde sattusime ka ja sealt öeldi, et kolmene võiks silmaarsti juures ära käia. Läksime ja saime prillid sellele kolmeaastasele. Kui ikka mõlemal, nii isal kui emal on vasak silm nõrgema nägemisega, siis on ikkagi üsna tõenäoline, et lapsel ka ja nii ongi. Issi sai ka prillid. Mul endal olid algklassides prillid, aga rohkem pole nagu olnud tegelikult vaja, sest nii palju kui vaja on see vasak silm ikka kuidagi ära näinud. Eks näis, äkki saab pisikese piiga vasaku silma ka korda kui natukene prillidega käib. Prillid saime vahvad, sobivad talle ilusasti, iga päevaga tundub, et harjub järjest rohkem nendega ära.

Remont läheb meil ka ja ei lähe. Riidekapile saime uksed, ilusad uksed ja vannituppa dushile ka klaasuksed, ilusad. Pahteldajat oleks vaja ja maalrimeest, siis võiks juba midagi edasi loota Täna pannakse uus välisuks paika ja torud, mis vaja vahetada saavad lõpuks vahetatud, et saaks viimistlusega edasi tegeleda. Midagi ikka liigub, eks ise peab liigutama

Eile käisime kinos, ei mäletagi millal Tartus viimati kinos käisin, peale lapse sündi pole kindlasti käinud, seega kolma pool aastat kindlasti mitte. Film oli muidugi raseda jaoks üsna sobiv

Ettepanek (The Proposal), Sandra Bullocki ja Ryan Reynoldsiga. Ega mehele ei meeldinud eriti ja eks ta oli ikka selline etteaimatav, et mis juhtub ja mis saab. Aga vahelduseks ikkagi midagi lihtast ja lahedat, ei pea palju kaasa mõtlema ja saab naerda. Muidu on ainult üks tagaajamine ja kõmmutamine, vahepeal on ikka hea midagi muud ka vaadata.

Nii, et aitab vaadata küll, kui tahad lihtsalt olla ja mitte millelegi mõelda, kui magistritööd on pea täis, siis on hea sellist naljalugu vaadata.

Peale filmi avastasmime, et Maxima tegi oma hullepäevi, autosid vooris hilja öösel kohe murdu. Käsime ka vaatamas siis, et mis värk, mul hakkas paha inimesi oli palju üheskoos puntras, õhku vähe ja tundliku nina jaoks haisud ka veel, see kõik oli liiast. Sabad olid kassades kilomeetrised ja ukse taga nii sama pikad – kõik ei mahtunudki korraga poodi sisse. Ei tea kas täna on tööstuskaupade riiluid Maximas lagedad?

Nüüd on kirjutatud küll, peab ennast ümber lülitama töö lainele Pole sugugi kerge. Tauri Tallermaa ühes videoloengus rääkis, mis mu mehel arvutisse tõmmatud, teel Poola kuulasime, et lülitumine ühelt töölt teisele ja peale segamist keskendumine võtab umbes 15-20 minutit aega. Nii, et igakord kui teen midagi muud, siis läheb jälle veerand tundi, et ennast töö lainele saada ja nii kusjuures ongi. Lainele saamine võtab aega …

Eile õhtul elasime kaasa Mauresmo võidule Dementeva vastu. Teise geimi poole pealt hakkasime vaatama ja võiduka lõpuni välja. Kui Dementeva oli esimese geimi võitnud 6:1, siis teise kaotas 4:6 ja kolmanda 2:6. Kui meie vaatama asusime, siis servimine oli Mauresmol tugevam, aga mängus oli Dementeva parem, servimine ei tulnud, temal lõpus enam üldse välja. Dementeva ei ole ju sugugi halb mängija, kolmanda asetusega sel turniiril. Üldse on päris palju tugevaid venelannasid praegu tennises.

Huvitav mäng oli ja meie olime Mauresmo poolt Hirmus tugev tundub ta, kui ikka lajatab, siis ikka nii et on lajatatud. Vaatame edasi, mis saab, kas saab ka turniiri võidu kätte.

Olen nüüd vahelduva eduga Eurospordist tennist vaadanud, õigemini Kanepi ja Azarenka mängust saadik. Nagu ka Martinson Õhtulehe spordiblogis kirjutas, et kumbki ei mänginud hästi ja ju siis Kanepil oli kehvem päev kui Azarenkal. Ja, mis seal salata see Azarenka kiljumine ei ole just ka meeldiv kuulata ja veel vähem meeldiv vist vastu mängida. Eurospordi kommentaatorid, kahjuks ei tea nimeliselt kes nad olid, peale pikemat pausi eetris järsku arvasid, et no ikka on annoying küll, kui niimoodi kisab. Siis nad veel arutasid, et tea kas ta on selle õppinud Sharapova käest, see ka niimoodi kiljub, ja kas ta ikka on seda veel eraldi harjutanud

Täna sai Rooma turniiril Venus Williams noore venelanna käest loputada. Venelanna mängis tõesti hästi, kuigi ega Williams ka väga halb ei olnud, kuid kaldun arvama, et oma parematel päevadel on ta ikka tunduvalt paremini mänginud ja venelannal poleks võimalustki olnud. Otsisin praegu venelanna nime Kleybanova on see inglise keelses kirjapildis

Üleeile mängis prantslane Mauresmo jaapanlannaga, kelle ta siiski võitis, see oli ka päris hea mäng vaadata. Ja täna võitis Bondarenko Kuznetsovat, viimane oli Roomas finaalis ja oli ka see kes võitis Kanepit võitnud Azarenkat. Täna kui Kuznetsova, kellel kohe kuidagi mäng välja ei tulnud ja käima ei läinud, kaotas ja enne Williams kaotas, siis mõtlesin, et kas parema asetusega mängijad võtavadki praegu Madridi turniiri kergemalt, et Prantsusmaa lahtistel vormis olla? Vot, ei tea, eks see sport ja vaormi ajastamine ole ka üks päris keeruline teadus

Aga tennis on vaadata mõnus, loodetavasti saab Kanepit Prantuse lahtistel nii mitmeski mängus vaadata!

Ostsin Käbi Laretei raamatu Peotäis mulda, lapike maad  eelmine reede raamatulaadalt. Sellelt mis Ülikooli Raamatukogu ees toimus Prima Vista raames. Raamatukogu fuajees müüd kasutatud raamatuid ja seal ma siis natukene sobrasin ja selle raamatu ka leidsin.

Nädalavahetusel lugesin siis läbi. Enamasti oli ikka klomp kurgus ja silma kiskus niiskeks ja arvatavasti polnud see ainult see pärast, et rasedad ju teadupärast üliemotsionaalsed vaid nii öelda normaalses olekus oleks see minuga ka nii olnud.

Nutma ajav aga polnud mitte see, et ta kirjutas oma isa ja siis ka ema surmast vaid mälestused, mis need sündmused tas esile tõid. See OMA lapike maad või poetäis mulda, mida inimestel, kes olid paguluses polnud. See millest iga päev ei mõtle ja millest saada aru alles siis kui seda enam pole.

Lapsepõlve suvede mälestused olid ilusad. Midagi pole teha, lapsele jäävad eredalt meelde ikkagi need suved, mis on veedetud maal. Siis on suvi nagu suvi peaks olema, kõik need mõisasuved ja Leedu mõisad ja Lätis onu juures olemine. Ma isegi mäletan lapsepõlve suvesid ikka läbi oma maal vanaema-vanaisa juures oldud aegade, linnasuvesid ma ei mäleta. Järelikult siis ei juhtunudki midagi huvitavat, maal ikka juhtus ja kõik oli teistmoodi ja vabadust oli rohkem.

Venemaal oldud aja kirjeldus, siis kui ta isa oli seal suursaadikuks oli ikka päris päris kõle ja kole. Lugedes tundus kõik hall ja must, ei ühtegi värvilist hetke – pime ja must ja külm. Väikestele lastelgi oli tänaval “saba” taga, ilma ei saanud ükski inimene, kes töötas saatkonnas. Ja lugu kuidas pool tundi enne vastuvõtu algust saatkonnalt elekter ära võeti, kõrval olevates majades põlesid tuled ja pool tundi peale vastuvõtu lõppu oli maja jälle elektrist valge. Pidu peeti ära küünalde valgel ja paljud kohale kutsutud arvasid, et see oligi nii mõeldud. Ma ei imestaks, kui see praegu samamoodi ei ole.

Neid Laretei raamatuid, mis ma siiani lugenud olen: Kuhu kadus kõik see armastus? ja Otsekui tõleks, siis on mul mulje, et ega ta eriti ei maga . Enamuse ajast on unetu või on rahutud jalad. Võibolla ongi see andeka inimese tunnus, et mitte ei saa magada, mina, kes ma enamuse ajast magaks, pole näe mitte kuidagi andekas;)

Kuid plaan on minna raamatukokku ja vaadata kas neil on seal Laretei raamatuid mulle laenutada. Tahaks veel neid lugeda, tema stiil mulle meeldib ja tema unetus toob mulle hea une, vist

Valus raamat, tükike Eesti ajalugu ja nagu ütles üks tuntud metsamees: Ajalugu on tähtis, ajalugu peab teadma Selles ajaloo valgus tahaks ka Sofi Oksaneni lugeda ja eks ma ka loen, kui raamat kätte satub.

Nii ammu pole midagi kirjutanud. Mitte, et poleks millestki kirjutada, vaid nagu ütles Salomon Vesipruul Eduard Vilde “Kuulsuse narrides” – no, ei tule vaimu peale! Puu otsa ronimist muidugi pole ma veel proovinud, võibolla seal tuleks aga kui temal ei tulnud, kus siis minulgi tuleb.

Laps läks lasteaeda ja selle asemel, et ma tunneks, et aega on rohkem, tundubki, et aega on palju vähem kui temaga koos kodus tööd tehes. Imelik, tõesti imelik. Aga samas, ei tee ma nüüd peale seda, kui ta lasteaiast ära toon, enam tööd. Enne olid tööpäevad pikemad Aga, lasteaias talle meeldib ja see on tore. Ega ta polegi ka ju selline tavaline linnalasteaed, on selline eraalgatuslik värk Waldorf pedagoogikaga ja väikese rühmaga. Alul ei tahtnud õhtul kojugi tulla Ja igapäev läheb rõõmuga, mis muud siis tahta! Ise rahul ja laps rahul!

Lugeda olen ka vahepeal jõudnud. Elo Tuglase päevaraamatud sain läbi. Aga nende kohta tuleb vist ikka eraldi postitus teha. Nii palju võib öelda, et elasin nii sisse, et unenägudes ka räägiti Elo Tuglase stiilis;)

Praegu loen Elizabeth Gilbert’i “Söö, palveta, armasta”.  Hea on, tõeliselt hea lugemine.