Ja tänavused said siis sellised. Ma olin küll üsna kindel, et see aasta ei tee ühtegi kaarti, aga mis sa teed kui inspiratsioon nõnda peale tuleb ja pole kuhugi selle eest peitu pugeda.

Teelvisoonis on enamasti kahte erinevat tüüpi seriaalid: haigla- ja krimiseriaalid. Komöödiaid on neist kahest ikka oluliselt vähem, või siis ei näidata neid nii palju ja nii headel kellaaegadel kui eelpool nimetatuid. Miks? Miks ma pean vaatama kõige magusmal kellajal verd, tapmisi, intubeerimist? Mida see peaks inimestele juurde andma? Või siis võetaksegi vaatajaid kui ilma oma mõtlemiseta olendeid, kes peavad kogu selle saasta alla neelama. Miks on ETV-s laupäeva õhtul “Kiirabihaigla”, kas tõesti pole midagi muud sel ajal näidata, ma ütleksin isegi, et must pilt oleks parem. Aga kõige kurvem ongi, et alati ma nii pole mõelnud, ma vaatasin seda ja ise rääkisin, et vaatan nende inimeste suhete pärast. No andke andeks, mis suhted – samad mis mehhiko seepides, täna üks homme teine ja siis jälle eelmine tagasi ja kui igavaks läheb, siis mõni sureb ära või kukub koper alla. Ma ei kujuta ette kui Tartus näiteks EMO ette kukuks kopter, mina küll ei tahaks seda näha. Enam ma “Kiirabihaiglat” ei vaata, ei vaata ka ühtegi muud haigla seriaali, ka mitte kirmi oma. Eks ta ole, kui sa oled ikka ise intubatsioonitoru suus üles ärganud ja see ei ole meeldiv tunne, siis ei taha sa eluilmas näha mitte ühtegi intubeerimist ja loodad sügavalt, et ka enam ühtegi ei pea läbi elama. Kui need filmitegijad ise teaks mis tunne see on, siis ma arvan, et nad ikka enne mõtleks kui järjekordse toru kurku ajamise stseeni kirjutavad või lavastavad. Sa tahad, aga ei saa rääkida, sind ajab see voolik öökima, ei ole see asi midagi nii rahulik nagu filmides näidatakse. Miks siis ikkagi inimesed tahavad selliseid asju vaadata? Ma ei tea, aga arvatavasti nad ise ka ei te ja kui nad on haiglas olnud, siis nad arvatavasti pärast enam selliseid asju ei vaata.

Mõtetel on jõud, negatiivsed mõtted tõmbavad negatiivset ja positiivsed positiivset. Mida rohkme sa vaatad neid seal filmides haiglat ja haigeid mängimas, siis mõtled pärast filmi peale ja tegelaste peale ja lõpuks oledki endale ka mõne haiguse külge mõelnud, aga vabaneda on sellest palju raskem. Millegipärast on positiivne mõtlemine palju raskem, palju raskem on jääda positiivseks, palju raskem on rõõmus olla ja selliseks ka jääda. Miks siis veel rohkem masendust ja kurbust ja negatiivset oma ellu tuua ja neid sarju vaadata, ei ole vaja. Vaja on elada hetkes, ja kui oled selle hetke mõttetufilmiga mööda saatnud, siis pärast ei saa seda enam tagasi, mitte kunagi, see on läinud!

Praegu loen Paulo Coelho “Alkeemikut” ja see raamat pole mind enne kunagi kutsunud, pigem olen ma sellest just suure kaarega mööda käinud, sest mulle pole meeldinud väga sellised eriti üles kiietud ja reklaamitud asjad, ma suhtun nendesse teatava ettevaatlikkusega. Ja nüüd see raamat kutsus mind, ma läksin poodi, käsin seal ringi ja järsku seisin riuli ees, kus Coelho teosed reas ja ma võtsin “Alkeemiku” ning lugesin ja siis sain aru, mis tegelikult oli selle kiitmise taga ja et võibolla ma enne polegi olnud valmis selle raamatu jaoks. Nüüd olen. See raamat ikka eeldab eneseanalüüsi, enese otsingut, ta ei ole lihtne jutukas, et ma loen. See raamat peabki sinuga kõnelema ja tulema õigel ajal ja minu jaoks on selle raamatu jaoks õige aeg, Coelho jaoks on nüüd õige aeg. Iga lause raamatus ütleb midagi, ei ole seal niisama, kõik on läbi mõeldud, kõiges on sügavam tähendus.Jah, võibolla olen ma nüüd oma arengus seal maal, et saan sellest raamatust aru, varem poleks saanudki, varem poleks see mulle midagi öelnud, oleks ehk isegi igav tundunud.Kõik muutub ja hea on kui ise muutud ja arened edasi, mitte tagasi.

Siis ma lugesin vahepepeal üsna ühe õhtuga läbi Maire Aunaste “Viis aastat peidus”. Aunaste kirjutamisstiil on hea, mulle meeldib, ta oskab öelda ja ei karda öelda. Minu jaoks on see julge raamat, ma arvan, et paljud, kes võibolla on käinud läbi sama tee, ei julge teistele tunnistada, et mis elu nad seal kaugel tegelikult elasid. Häbi on, aga Aunastel ei ole ja Jumal tänatud, et ei ole, sest sellistest asjadest on vaja teada, on vaja kirjutada.  Raamatut lugedes, ma ausalt öeldes üldse enam ei imestanud, et miks see Ameerika majandus ja elu on nii p…s nagu nad on. Kui tööjõud on illegaalselt, makse ei maksta, kust see rikk siis raha peaks saama. Ei tea kas see ongi selle mandri tragöödia või saatus, millest ei saa üle ega ümber, et orjandus pole siiani sealt kadunud. Sest mis muud need illegaalid seal on. Seaduslikult ei ole orjandust ja orjakaubandust, tegelikkus on, et on ja õitseb, aga enam ei ole need ainult musta mandri mehed ja naised vaid ka valged, kollased, kõik värvid. See oli üks kurb ja aus lugemine.

Veel olen ma lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid. Viimane oli Kaja Saksakulm Tampere “Minu Soome” ja seda ei tahtnud ma nii väga mitte Soome pärast lugeda, kui just seepärast, et Kaja on saarlane. Ja saarlane oleks, see on selline maagiline tunne nagu Kaja isegi raamatus küsib, et kes ta on saarlane või eestlene või keegi teine. Minul tegelikult polegi küsimust, ma tean seda vastust, ma ise olen kõigepealt saarlane ja siis eestlane. Nii lihtne. Aga nüüd raamatust ka, eks ta oli ikka üsna ühe siseringi lugu, ülikooli lugu ja vahemaade ning nendest ülesaamise lugu, mitte nii väga Soome kui sellise lugu, aga samas üldistused olid jälle, et soomlane nii ja soomlane naa. Vahel tekkis ikkagi tahtmine küsiada, et kas ikka tõesti kõik soomalsed teevad nii ja mitte keegi neist ei tee teistmoodi. Kas ikka on kõik soomalsed sellised ja keegi pole teistsugune, võibolla oleks olnud parem mõnes kohas mainida, et need soomalsed keda mina nägin nendest enamus tegi nii ja arvas naa ja olid sellised, aga nüüd jäi ikkagi tunne, et üle Soome ollakse just sellised ja tehakse nii ja ollakse naa. Ülikooli elu muidugi on teistmoodi huvitav, eks kõik ülikoolid ole oma näoga ja teoga. Jutustamisstiililt üsna ladus, aga kohati ka üsna igav.

Aletha J. Solter “Nutt ja jonnihood” selle võiks liigitada kui mitte just eneseabi,või just eneseabi raamatute sekka, et kui saan aru miks lapsed nutavad ja jonnivad, siis aitan sellega mitte ainult neid, et ema saab aru vaid ka ennast. Et, las siis olla enese- ja teisteabi raamat. Selle kohta võib öelda, et aeg, mis sellele sai kulutatud ei ole raisatud. Nagu ka mitte üksi aeg, kui loed raamatut või Barbara Cartlandi lugedes on raisatud? Vot, ei tea, Rein Lang teab, täpselt teab tundub, tekiküsimus, et kui mitu Cartlandi raamatut on Lang läbi lugenud, et ta teab? Mina ei ole ühtegi, vähemalt mulle ei meenu, et oleksin lugenud, ei teagi kas olen millestki ilma jäänud või mitte, aga raamatukokku laenutama ka ei tõtta, veel… Nüüd ma kaldusin teemast väga kõrvale, aga ju siis oli vaja see ära öelda, mis keelel kibeles. Nii, et siis “Nutt ja jonnihood”, julgen soovitada ja siis katsetada, aga nagu iga sajaga, siis ei saa seda alati ka ülemaks võtta ja iga hinna eest, hambad ristis pusida. Eks igast asjast tuleb üles leida see oma tõde ja selle järgi tegutseda, ega pimesi ei maksa ka kõikke uskuda. Kuid see ma usun on küll õige, et lapsel peab laskma oma emotsioonid välja elada, kuhu temagi siis need panema peab jaon vaja oma nutt ära nutta, endalgi on ju kergem kui üks peatäis on nutetud. Las siis tema nutab ja pärast on rõõmus ja roosa, aga on kindlasti ka avhel aeg ja koht selline, kus ei saa lasta lapsel ennast välja elada, siis peab ikka selle nutu muud moodi sel hetkel kõrvale juhtima ja kui siis ükskord kodus olla, las siis nutab. Kuigi iga ema teab ,et vahel on ju nii raske lasta lapsel nutta, sest minu kõrvad tahavad ju ka rahu, ma ka ei suuda ju vahel, mitte kuidagi ei suuda ja siis ta nutab ja karjub….  Rahu, ainult rahu nagu ütles Karlsson.

Nüüd on selleks korraks aeg otsas, ja järgmised raamatud järgmisel korral…

Võibolla tuli selline uni sellest, et laps on hetkel kõhutõves ja endal on nii abitu tunne, et ei saa teda aidata. Kui ta oksendab või kui tundub, et tal on valus gaase ja kakat teha, siis ta enne väänleb nagu ussike. Ja kui palavik tõuseb ja ta rohtu võtta ei taha, siis on tõesti tunne, et ma ei saa hakkama. Ja mu enda vaim väsib ära, kui ma istun kahe lapsega nelja seina vahel, välja ei saa, poodi ei saa – õnneks natuke veel süüa jagub. Apteeki ka ei saa, õnneks mingid varud on. Vot, siis ongi tunne, et ma ei saa hakkama ja tulevadki hullud unenäod …

Pärast tuli üks kiitsakas mees ikka mu last ära võtma ja ma andsin talle sõna otseses mõttes kolki ja jooksin eest, aga lõpuks polnud kuhugi minna ja siis ärkasin ma ülesse… kohutava peavaluga, nii, et silmist lõi tuld ja kukal on siiani kange ja valus. Ei tahagi nüüd nii väga magama minnagi, mine tea´mis täna unes lahti läheb ja kuidas laps ennast tunneb, kas magab või vähkreb või nutab jälle läbi une. Kas teine laps magab või kõhib?

Lugesin. Lugesin. Lugesin. Ja sama ajal. Mõtelsin. Mõtlesin. Mõtlesin. Nii nagu tema otsib oma minevikku ja meenutab, nii hakkasin mina raamatut lugedes oma mineviku peale mõtlema. Kõik need kohatud inimesed ja suhted ja enamasti segased suhted ja lahkumised ja kohtumised ja rõõm ning kurbus ja valu … Kõik võimalikud tunded.

Harri lood meeldisid mulle eriti, see oli tõesti nagu mõnus järjejutt ja kohati nii uskumatu, et tabasin end mõtlemast, kus siin on see tõde ja mis vale ja mida uskuda ja mida mitte.

Ja see kott, see kott on läbi raamatu nagu üks suur kinnisidee. Jätsin koti sinna ja sinna sisse jäid märkmikud ja päevikud. Kus, kelle käes, kas kunagi saan kätte. Ja ma ei saanudki aru, miks ta selle siis sinna jättis ja miks ta ometi varem ei läinud järgi. Kas võib olla, et ta tahtiski mingis mõttes sellest ilma jääda, need mälestused unustada, aga siis mõtles ümber ja siis oli juba hilja. Mida kauem aega mööda läheb, seda vähem on ju valus ja seda vähem mäletad halba ja haiget tegevaid asju, meeles on kõik ilus. Mälestustes pole ju kunagi nii, et mäletaks, et küll oli ikka juba ilm või kus alles sadas, ikka ilus ilm on mälestustes. Miks muidu öeldakse, et päike soojem ja rohi rohelisem. Halb ununeb. Hea jääb meelde.

Mingis mõttes on see raamat kui teraapia, oli nii Epule endale, kes ta ennast otsis ja lugejale, kes ka hakkab enda sisse vaatama ja otsime ja mõtlema, et mis oli, mis tuli ja, et kõik lõppeb ju ikkagi hästi, kui ainult uskuda.

Kas see süda on siis ümmargune? Mingis mõttes on ju küll, et kõik see asi ja elu käib meil ikkagi ümber südame Ümber ja ringi ja jälle otsast peale ümber ja ringi… Ja armastus tuleb ja läheb ja süda on ikka ümmargune …

Ja seda raamatut lugedes, sain ma aru millest ma olen nii kaua puudust tundnud – lugemisest ja heast raamatust. Nii ammu polnud midagi lugenud ja siis kui lugema hakkasin, siis paari päevaga, õigemini õhtuga lõpuni ja kahju kui läbi sai. Nüüd ootan järgmisi nagu lubati.

Siis see aasta olen ma hädas, millised teha seekord. Üks mõte on, aga selle teostamist oleks pidanud juba jaanipäeval alustama, siis võibolla oleks kõik jõuluks valmis. Mis mõte siis – õrnad heegeldatud lumehelbed, aga hetkel aastase lapse kõrvalt ma seda ette võtma ei hakka, igaks juhuks, või peaks, siis oleks järgmise aasta kaardid mureta

Nii, et hetkel ideid pole. Skännisin vanema tütre joonistused arvutisse, võibolla kombineerin sealt midagi kokku. Aega veel on, rohkem ideid pole, ehk ikka tuleb mõni mõte … Ootan!

Käin jooksmas, kes oleks seda osanud uskuda. Mina küll mitte. Jooksmine pole mulle kunagi eriti meeldinud, vähamalt pika maa, aga nüüd silkan igal võimalusel mööda Karlova tänavaid.

Ühel hetkel sai kopp ette, et kudagi ennast liigutada ei saa, jalutamine küll, aga kui vanem laps lasteaiast kodus oli, siis pikka maad ei jaluta. No ja siis paningi ühel õhtul, ühel aprilli õhtul, dressid selga ja läksin. Ega ma alguses palju ei jaksanud, nii 10 minutit, ja umbes 2 kilomeetrit. Nüüd olen juba arenenud pea 5 kilomeetrise ringini. Kuigi tegelikult vaatan rohkem aega kaua jooksen, seega viimasel ajal nii umbes 40 minutit. Eks ma tasa ja targu liigun, mitte eriti suure kiirusega, aga eks see liikumine olegi ju oluline

Ja pärast tunduvad jälle lapsed ja mees armsad

Täna läksin muidugi väga valel ajal jooksma, tavaliselt lähen 9-10 ajal, kui väike tüdruk on öö unne magama jäänud. Täna läksin kell 11 päeval, oli see vast saun Lõpuks pea huugas ja tegin väiksema ringi kui tavaliselt, liialt palav oli, janutama ajas. Ei see pole ikka üks õige aeg jooksma minna, siis kui kuumus kõige suurem, aga alati pole ju õhtuti aega või olen nii soss juba õhtul, et jooksma minek on täielik eneseületus.

Aga siiski, ka jooksmine võib sõltuvust tekitada!

Algul seda raamatu tutvustustust tagant lugedes, et mingi puurhavas, siis mõtlesin küll, et mingi ulme või muinasjutt, aga ei olnud midagi muinasjutt.  Täitsa hea kirmka ikka vahelduseks, või närvi kõdituseks. Igatahes lugesin läbi, kahe päevaga. Ammu pole sellist lugemist teinud.  Aga kiskus teine ju vägisi nii huvitavaks kätte, et magamagi ei tahtnud minna, vaja ikka lugeda, et mis saab ja kes siis ikkagi.

Puurahvas tuli puid kaitsma, et ümbersõiduteed ei ehitataks. Tegid aga endale onnid puude otsa ja tagusid terasvaiad puude sisse, et mehed ei saaks neid mahasaagida, et saage lõhkuda. No, ma ei tea, mis looduskaitsja sa oled, kui sa lööd terasvaiad puu sisse, see puu sureb siis ju varsti maha niikui nii ja päästmisest pole siin juttugi. Aga eks need looduskaitsjad kohati ikka ekstremistid rohkem ole. Kuigi ega ma ei tea, kas päriselt ikka inimene kes puud tahab kaitsta talle terasvaia sisse lööks või okastraadi ümber punuks. Ise ju nii ei teeks.

Jah puid ei tohi maha võtta, aga hirmsasti tahaks looduslikus keskkonnas elada – täispuidust mööbel ja palkmaja jne jne. No kust see mööbel ja maja siis tuleb, kui puid ei tohi maha võtta?

Nüüd kaldusin natuke kärvale asjast, st raamatust. Eks nende krimkadega ole ikka nii, et ei oska midagi arvata, kes ja miks ja lõpuks tuleb välja, et see kõige ebatõenäolisem variant. Nii ka see kord. Krimka on ikka krimka.

Nüüd siis raamatukokku uue raamatu järele.

Kuigi praegu hakkasin lugema Mari Möldre elulugu, mõnus on, laheda huumori ja hea stiiliga. Samuti on pooleli Ene Timmuski Minu Kanada. Raamat on põhiliselt kotis mul, et kui õues lastega olen, siis üks mängib ja teine magab ja kolmas, st mina siis loen