Mul on kodus lugemata raamatuid küll, aga ma käin ikka ka raamatukogus ja vean sealt raamatuid lugemiseks. Ja siis kuna nendel on tähtaeg, siis ma loengi kõigepealt neid ja omad ootavad… Aga aegajalt ma ikkagi võtan ka riiulist mõne ja l, sest see on ju nii mõnus tunne, et kui tunned, et nüüd loeks midagi, siis seisad natuke riiuli ees ja leiadki kellega mõnus õhtu veeta. Vanemate kodus oli mul ikka kombeks hakata riiuli ühest otsast lugema ja lugeda need läbi ja siis järgmine ja järgmine. Või siis lugesin kirjanike kaupa, kodus oleva raamatu sain läbi ja tassisin siis raamatukogust selle kirjaniku ülejäänud teosed koju, mis ma swiis läbi lugesin. Aga raamatukogud on ju nii mõnusad, et sinna peab kohe minema, need raamatud seal reas ja see vaikus, mmm mõnus. Raamatupood on ka selline tõmbemagnet, kust niisama mööda ei saa minna, ma ei peagi igakord midagi ostma, vaid lihtsalt käin ja vaatan ja silitan raamatuid …

Viimati lugesin “Apelsin pole ainsad viljad” Jeanette Wintersonilt. See oli tõeliselt hea, kuigi algus oli ehk isegi parem kui lõpp. Need kirjeldused olid nii elavad, et kogu pilt muudkui jooksis mul silme ees. Ja kõigele vaatamata ei kaotanud ta oma usku, usk jäi, seda on tegelikult mingis mõttes ju lohutav teada, et kui kõik muu su ümber ja su sees muutub, siis usk jääb.
Ma olen lugenud Winterson “Kehale kirjutatud” kunagi varem ja ma mäletan sellest, et see oli ka hea. Ning meeles on veel, et lõpuni jäi küsimus ülesse, kas ta oli siis tema või temake. Kas see oli tõlke viga või ei olnud inglise keeles ka ei she ega he vaid it?
Teine raamat, mis hiljuti loetud sai oli Simon Sebag Montefiore “Sašenka!” Algus oli kuidagi rahe ja ma jõudsin mitu korda mõelda, et kas ma ikka pean selle paksu raamatu vägisi läbi lugema. Aga kui raamat läbi sai siis nagu selgines see algus ära. Mulle lihtsalt on natuke vastukarva see kommunismi kiitmine, aga samas ma usun, et see algusaegadel oligi nii nagu seal kirjutas, et inimesed tahtsid muutust ja see tundus ainuvõimalik tee, et vabaneda nn rõhujatest, vabrikantidest ja muidu töölisrahva vanelastest. Ja ma arvan, et need töölised esiaglu uskusidki kõik sellesse ja helgesse tulevikku, see mis hiljem tuli ja selle asjaga kaasnes see ei ole ju kunagi olnud algse kommunismi idee mõte. Mõte oli ju võrdsus, mitte veel hullem orjastamine nagu see “roiskuv kapitalism” oli. Idee oli ju vabadus, mitte vangilaagrid ja sunnitöö, see kõik tuli ju hiljem, kui mõni inimene paranoiliseks muutus. Aga võibolla see paranoia ja hirm tuli ka sellest, et äkki need töölised ja kolhoositarid saavad teada kui hästi elab tema ja et mingit võrdust ei ole, äkki hakkavad mässama ja kes see siis ikka oma soojast kohast ja ilusast elust loobuda tahaks.
Tegelikult tuli ju raamatust väljagi, et elu ju ei läinud tööliste ja kolhoosnike jaoks mitte kergemaks, vaat et raskemaksi ja partei eesotsas olevad mehed-naised elasid nagu enne suurtöösturid ja ettevõtjad. Kas selline elu siis neile endale ei tundudnud vale, kui nad niikangesti seda võrdust taga ajasid ja kuidas nad kolhoosides käsid viimastki saaks ära võtmas, nii, et inimestele ei jäänud endale süüa midagi. Ning kuidas lõpuks see süsteem neid ennast ära söi. Nii, et kui ma Wintersoni raamatu puhul arvasin, et usk on see mis alati jääb, siis usk millessegi muuse kui parteisse. Samas nende usk parteisse jäi ju ka alles, või ei jäänud, ei tea, aga olgu su usk kui suur tahes, ole kui ustav sa tahes, kui oled eksinud, siis ei ole mingit andeks andmist vaid partei sööb su lihtsalt ära, inimlikust andeks andmisest ei maksa unistada. Partei ei andestatnud ühtegi viga. Igatahes oli see karm raamat ja kurb raamat ja me keegi ei tea palju inimesi niimoodi ära kadus ja keegi ei oska otsida ka ja palju lapsi ära kadus, palju lapsi sur lastekodudes? Lastekodu kirjeldus oli selle raamatu üks karmimaid, ja kohe kindlasti ei ole see väljamõeldis, ma arvan, et nii oligi see elu seal…