Tänasida toimetusi ära viska homse varna! Või, mis täna tehtud see homme hooleta! Lihtne öelda, aga katsu järgi teha, nii lihtne oleks ju “Tuulest viidud” Scarlet O’Hara moodi öelda: “Ma mõtlen sellele homme!” Vahel küll jah, tuleb homme kätte ja siis tuleb välja, et see mis eile oli oluline, pole täna üldse oluline. Koguaeg muudkui lükkad kõike edasi ja lõpuks vaatad õhtul päevale tagasi, et mida ma siis täna tegin – midagi? Kui ma kord andsin endale lubaduse, et iga päev näiteks kirjutan ühe lehekülje, üks kõik mis teemal, üks kõik kuhu, miks ma seda siis ei tee? Või, et iga päev õpin tund aega rootsi keelt, jälle päevad lähevadselle programmi järgi oleks mul rootis keel juba selge. Aga ikka on mingeid pisisekeldusi, mida on vaja teha ja kuhu taha on ennast siis mugav peita. Süüa on vaja teha, pesu kuivama panna, lapsed lasteaeda viia ja ära tuua, lastega ujuma minna, lastega mängida, lapsi pesta, koristada, raamatut lugeda, poes käia ja nii see aeg läheb. Kõige hullem ongi, et nende pisisekelduste taha ma kaon ära, hea on kui saan raamatut lugeda, kui mõne oma mõtte mõelda. Öeldakse, et ühte asja tehes keskendu sellele ühele, et kui teed süüa, siis tee südamega, ära kutsu samal ajal lapsi korrale, ära mõtle omi mõtteid, aga millal ma siis mõtlen? Kui ma süüa teen kas ma pean siis kartuli peale mõtlema, et näe kui hästi saab koorida ja pesta ja kui ilusasti keeb? Näha ilu igas asjas mis on ümberringi? Aga ikkagi, miks on enamus asju mida ma teen, need mida ma pean tegema, mitte need mida ma teha tahan ja miks on kõige kergem kõrvale heita just need minu asjad. Sest kui on tehtud asjad mida peab, siis lõpuks on väsimus silmini ja enam muud teha ei suuda. Kuidas üldse oma väismusest võitu saada? Mida rohkem teed seda rohkem jõuad? Kas ikka on nii, vahel on ja vahel pole, sest kui oled suure auruga teinud, siis ühel hetkel saab võhm otsa? JA tegelikult pole ju miski muu oluline, et sa ise ja su lähedased oleks terved! Miski muu pole nii oluline, terved nii kehalt kui hingelt.
