See on lugu, mida ma olen tahtnud juba ammu kirjutada.
Teelvisoonis on enamasti kahte erinevat tüüpi seriaalid: haigla- ja krimiseriaalid. Komöödiaid on neist kahest ikka oluliselt vähem, või siis ei näidata neid nii palju ja nii headel kellaaegadel kui eelpool nimetatuid. Miks? Miks ma pean vaatama kõige magusmal kellajal verd, tapmisi, intubeerimist? Mida see peaks inimestele juurde andma? Või siis võetaksegi vaatajaid kui ilma oma mõtlemiseta olendeid, kes peavad kogu selle saasta alla neelama. Miks on ETV-s laupäeva õhtul “Kiirabihaigla”, kas tõesti pole midagi muud sel ajal näidata, ma ütleksin isegi, et must pilt oleks parem. Aga kõige kurvem ongi, et alati ma nii pole mõelnud, ma vaatasin seda ja ise rääkisin, et vaatan nende inimeste suhete pärast. No andke andeks, mis suhted – samad mis mehhiko seepides, täna üks homme teine ja siis jälle eelmine tagasi ja kui igavaks läheb, siis mõni sureb ära või kukub koper alla. Ma ei kujuta ette kui Tartus näiteks EMO ette kukuks kopter, mina küll ei tahaks seda näha. Enam ma “Kiirabihaiglat” ei vaata, ei vaata ka ühtegi muud haigla seriaali, ka mitte kirmi oma. Eks ta ole, kui sa oled ikka ise intubatsioonitoru suus üles ärganud ja see ei ole meeldiv tunne, siis ei taha sa eluilmas näha mitte ühtegi intubeerimist ja loodad sügavalt, et ka enam ühtegi ei pea läbi elama. Kui need filmitegijad ise teaks mis tunne see on, siis ma arvan, et nad ikka enne mõtleks kui järjekordse toru kurku ajamise stseeni kirjutavad või lavastavad. Sa tahad, aga ei saa rääkida, sind ajab see voolik öökima, ei ole see asi midagi nii rahulik nagu filmides näidatakse. Miks siis ikkagi inimesed tahavad selliseid asju vaadata? Ma ei tea, aga arvatavasti nad ise ka ei te ja kui nad on haiglas olnud, siis nad arvatavasti pärast enam selliseid asju ei vaata.
Mõtetel on jõud, negatiivsed mõtted tõmbavad negatiivset ja positiivsed positiivset. Mida rohkme sa vaatad neid seal filmides haiglat ja haigeid mängimas, siis mõtled pärast filmi peale ja tegelaste peale ja lõpuks oledki endale ka mõne haiguse külge mõelnud, aga vabaneda on sellest palju raskem. Millegipärast on positiivne mõtlemine palju raskem, palju raskem on jääda positiivseks, palju raskem on rõõmus olla ja selliseks ka jääda. Miks siis veel rohkem masendust ja kurbust ja negatiivset oma ellu tuua ja neid sarju vaadata, ei ole vaja. Vaja on elada hetkes, ja kui oled selle hetke mõttetufilmiga mööda saatnud, siis pärast ei saa seda enam tagasi, mitte kunagi, see on läinud!
