Eile öösel nägin ma unes, et üks pere, kes ise lapsi ei saa, pöördus meie poole, et me oma noorema lapse neile annaksime, et me nii kui nii ei saa temaga hästi hakkama, ta nii väike ja neil pole last ja tegeleksid ainult temaga. Ja me olime nõus, ööseks tuli veel proovimine, et laps läks nende tuppa magama. Ja hommikul kui ma nende tuppa läksin, siis mu laps oli rõõmsalt nendega koos. Kuid siis nägi mind ja ajas käed püsti tahtis mu sülle ja kallistas ja tegi mulle musi. Ning siis ma ütlesin, et me ikka ei anna teda ära.
Võibolla tuli selline uni sellest, et laps on hetkel kõhutõves ja endal on nii abitu tunne, et ei saa teda aidata. Kui ta oksendab või kui tundub, et tal on valus gaase ja kakat teha, siis ta enne väänleb nagu ussike. Ja kui palavik tõuseb ja ta rohtu võtta ei taha, siis on tõesti tunne, et ma ei saa hakkama. Ja mu enda vaim väsib ära, kui ma istun kahe lapsega nelja seina vahel, välja ei saa, poodi ei saa – õnneks natuke veel süüa jagub. Apteeki ka ei saa, õnneks mingid varud on. Vot, siis ongi tunne, et ma ei saa hakkama ja tulevadki hullud unenäod …
Pärast tuli üks kiitsakas mees ikka mu last ära võtma ja ma andsin talle sõna otseses mõttes kolki ja jooksin eest, aga lõpuks polnud kuhugi minna ja siis ärkasin ma ülesse… kohutava peavaluga, nii, et silmist lõi tuld ja kukal on siiani kange ja valus. Ei tahagi nüüd nii väga magama minnagi, mine tea´mis täna unes lahti läheb ja kuidas laps ennast tunneb, kas magab või vähkreb või nutab jälle läbi une. Kas teine laps magab või kõhib?
