Kas süda on ümmargune? Epp Petrone. Petrone Print.

Lugesin. Lugesin. Lugesin. Ja sama ajal. Mõtelsin. Mõtlesin. Mõtlesin. Nii nagu tema otsib oma minevikku ja meenutab, nii hakkasin mina raamatut lugedes oma mineviku peale mõtlema. Kõik need kohatud inimesed ja suhted ja enamasti segased suhted ja lahkumised ja kohtumised ja rõõm ning kurbus ja valu … Kõik võimalikud tunded.

Harri lood meeldisid mulle eriti, see oli tõesti nagu mõnus järjejutt ja kohati nii uskumatu, et tabasin end mõtlemast, kus siin on see tõde ja mis vale ja mida uskuda ja mida mitte.

Ja see kott, see kott on läbi raamatu nagu üks suur kinnisidee. Jätsin koti sinna ja sinna sisse jäid märkmikud ja päevikud. Kus, kelle käes, kas kunagi saan kätte. Ja ma ei saanudki aru, miks ta selle siis sinna jättis ja miks ta ometi varem ei läinud järgi. Kas võib olla, et ta tahtiski mingis mõttes sellest ilma jääda, need mälestused unustada, aga siis mõtles ümber ja siis oli juba hilja. Mida kauem aega mööda läheb, seda vähem on ju valus ja seda vähem mäletad halba ja haiget tegevaid asju, meeles on kõik ilus. Mälestustes pole ju kunagi nii, et mäletaks, et küll oli ikka juba ilm või kus alles sadas, ikka ilus ilm on mälestustes. Miks muidu öeldakse, et päike soojem ja rohi rohelisem. Halb ununeb. Hea jääb meelde.

Mingis mõttes on see raamat kui teraapia, oli nii Epule endale, kes ta ennast otsis ja lugejale, kes ka hakkab enda sisse vaatama ja otsime ja mõtlema, et mis oli, mis tuli ja, et kõik lõppeb ju ikkagi hästi, kui ainult uskuda.

Kas see süda on siis ümmargune? Mingis mõttes on ju küll, et kõik see asi ja elu käib meil ikkagi ümber südame ;) Ümber ja ringi ja jälle otsast peale ümber ja ringi… Ja armastus tuleb ja läheb ja süda on ikka ümmargune …

Ja seda raamatut lugedes, sain ma aru millest ma olen nii kaua puudust tundnud – lugemisest ja heast raamatust. Nii ammu polnud midagi lugenud ja siis kui lugema hakkasin, siis paari päevaga, õigemini õhtuga lõpuni ja kahju kui läbi sai. Nüüd ootan järgmisi nagu lubati.