Nii ammu pole midagi kirjutanud. Mitte, et poleks millestki kirjutada, vaid nagu ütles Salomon Vesipruul Eduard Vilde “Kuulsuse narrides” – no, ei tule vaimu peale! Puu otsa ronimist muidugi pole ma veel proovinud, võibolla seal tuleks 
aga kui temal ei tulnud, kus siis minulgi tuleb.
Laps läks lasteaeda ja selle asemel, et ma tunneks, et aega on rohkem, tundubki, et aega on palju vähem kui temaga koos kodus tööd tehes. Imelik, tõesti imelik. Aga samas, ei tee ma nüüd peale seda, kui ta lasteaiast ära toon, enam tööd. Enne olid tööpäevad pikemad Aga, lasteaias talle meeldib ja see on tore. Ega ta polegi ka ju selline tavaline linnalasteaed, on selline eraalgatuslik värk Waldorf pedagoogikaga ja väikese rühmaga. Alul ei tahtnud õhtul kojugi tulla Ja igapäev läheb rõõmuga, mis muud siis tahta! Ise rahul ja laps rahul!
Lugeda olen ka vahepeal jõudnud. Elo Tuglase päevaraamatud sain läbi. Aga nende kohta tuleb vist ikka eraldi postitus teha. Nii palju võib öelda, et elasin nii sisse, et unenägudes ka räägiti Elo Tuglase stiilis;)
Praegu loen Elizabeth Gilbert’i “Söö, palveta, armasta”. Hea on, tõeliselt hea lugemine.
