Kuidas teha selgeks vanavanematele, et lapsel ei pea pidevalt põsk kommist punnis olema. Vahel on tunne nagu räägiks seinaga. Ütlen, et ei tohi väiksele kommi anda ja kui laps neilt pommima läheb, siis üeldakse lapsele, et sinu emme ei luba anda ja käib üks paberi krabin ning laps tuleb komm jälle suus.
Minu käest laps ei küsi kommi, sest teab, et mul ei ole ja ma ei anna. Vahel harva oleme shokolaadi ostnud ja söönud, aga igapäevast kommi söömist pole meil olnud. Ise ei söö ja ei osta ka poest. Aga siin vanavanemate juures olles, on neil koguaeg kommi. Ja kui saavad osta, siis tuuakse poest kohe uued, pole ju vaja. Nii kui vanaema ja vanaisa töölt tulevad jookseb väike tüdruk neile vastu ja küsib: Tahan kommi!
Siis veel öeldakse talle, et ei saa, ei tohi nii palju kommi süüa, ma ei anna sulle rohkem ja 5 sekundit hiljem on lapsel komm suus. Kui sa oled öelnud, et ei saa, siis käitu ka vastavalt, laps ju pole loll, öeldakse küll, et ei saa, aga kui kaua nuian, siis ikka saan. Isegi kommide peitmine vanavanemate eest ei aita, sest siis tuuakse ju poest uued. Lapse toit ei ole kommid, paku parem talle suppi või kartulit, mitte kommi! Vanaema on nüüd leidnud küll õnneks uue mooduse, ütleb, et temal pole kommi, tule sööme mett. Tore seegi! Aga vanaisale ei jõua miskit kohale, kes küll aitaks vanavanematele mõistust pähe panna!!!
