Järjekordselt üks raamat läbi loetud, järjekordselt elulugu, seekord siis Katrin Karisma Minu ilus elu, autoriks Elis Aunaste. Ega ei oskagi seda nii täpselt kommenteerida, oli ja ei olnud ka. Lühike oli. Paari tunniga sain läbi, oligi mu suurim pühapäevane saavutus, lugesin selle raamatu läbi ja teisega jõudsin poole peale. Teine oli samuti elulugu, Helgi Sallo Helgib ja heliseb, autoriks Hilla Karm.
See viimane on siis hetkel mul veel pooleli. Kuidagi paremini ja sügavamini ja läbi mõeldumalt on see kirjutatud võrreldes Katrin Karisma elulooga. Mulle vähemalt tundub nii, kui olen värskelt lugenu mõlemat. Samuti võib öelda ka võrreldes Reet Linna raamatuga. Helgi Sallo raamtu kirjutamisesse oln süvenetud, on uuritud, on räägitud teiste inimestega, ei ole tunnet on tehtud ülepeakaela, kirjutamiseks on olnud aega. Teised kaks tunduvad selle raamatu kõrval lihtsad kroonikad, et olin, tegin ja käisin, siis Helgi Sallo omas on tunded, on mõtted, on sügavust. Eks ma lähen nüüd loen selle lõpuni, siis saan veel kirjutada oma tunnetest ja mõttetest seoses selle raamatuga.
Aga aknalaua peal ootavad veel järge sellised raamatud: Elo Tuglas Tartu päevik 1928-1940, lugemissoovituse selle raamatule annab Mart Juur;
Ingmar Bergman Laterna Magica ja Pildid;
Eerik-Niiles Kross Vabaduse väravad:
Jaan Kross Luule (Kogutud teosed 17);
Jüri Üdi, Juhan Viiding Kogutud luuletused.
Veel on ootamas juba ammu Heljo Mänd Elu roheline hääl. Aga see on mind Tartus ootamas ja ise oleme väikese tüdrukuga ikka veel Saaremaal remondi eest paos;)
