Käisin eile kinos Mamma Mia‘t vaatamas. Mõnus oli, naljakas oli ja muidugi muusika oli hea, nii hea. Eks seda ole ju räägitud küll, et ABBA mehed teadsid hästi kuidas hitte kirjutada, teadsid tõesti. Ja see kuidas Meryl Streep või Pierce Brosnan laulavad ei näe ju ka iga päev. Ja laulsid hästi. SOS’i laul, kus Brosnan lausa vihaga laulab on vaatepilt omaette ning Meryl Streep’i The Winner Takes It All on märkimisväärne, lihtsalt vapustav. Colin Firth on samuti vapustav ja Stellan Skarsgard’i rootslane on tõeline rootslane, rahulik ja kulgev ja natuke boheem. Ning muidugi Amanda Seyfried’i Sofia on armas, väga armas. Donna sõbrannasid mängivad Julie Walters ja Christine Baranski on klass omaette, lihtsalt vapustavad. Eriti meeldejääv on nende WC-s lauldud laul on rohkem kui meeldejääv ja lõbus. Lõppkokkuvõttes meeldis film mulle, vaatamata sellele, et istuda oli ebamugav.
Kuressaare linn oma kinoga küll hiilata ei saa. Diva diskoteek kus kino näidatakse on filmide vaatamiseks ikka nutune. Olgu ta nimi Diva või kunagine Skala (siis kui mina veel diskotamas käsin kandis seda nime), üks sama kõik, seinad olid ainult teist värvi sisu sama ja filmi vaatamine rohkem kui ebamugav. Kui ikka peaksid sattuma mõnde eriti igavat filmi vaatama, siis seal tumba peal küll kaua vastu ei peaks. Diivani moodi toole oli nii 30-ne inimese jaoks või veel vähem. Ülejäänud pidid istuma ilma seljatoeta tumbale või siis üleval rõdu peal baaripuki peal kügelema, mõlemad väga ebamugavad variandid. Õnneks on pilet ka võrreldes teiste kinodega odav, 40 krooni, ega rohkem ei oleks küll selliste tingimuste eest maksma.
Käisime emaga kahekesi, väike tüdruk jäi vanaisaga koju, vanaisa tõi talle ka seniks kui meie kinos oleme vaatamiseks filmi 
Metsikud lained. Pool tundi oli vaadanud, siis oli öelnud, et mulle ei meeldi see film. Eks need Hollywoodi filmid polegi nii väikestele, tema lemmikud on ikka Lotte ja Tjorveni lood ning Pippi ja Bullerby lapsed. Seal pilt ei liigu ega hüppa nii kiirelt ühelt pildilt teisele ja ega me polegi talle neid Hollywoodi omasid ostnud ka. Ikka neid mis tunduvad rohkem lapse sõbralikud ja siis ka oleme proovinud, et ei vaata päev otsa telekat. Kuigi jah juulikuu oli raske kuu ja siis ta vaatas oma Tjorveni ja Pippi lugusid rohkem kui emmele oleks meeldinud, “pole kerge koos lapsega kodus tööd teha” võiks ühe lausega kokku võtta juulikuu. August on see eest olnud väga multikavaba. Õhtuti lastesaate ajal on ta multikaid vaadanud ja siis eile seda pingviinide lugu pool tundi.
Aga jah, kui pingviinid ei sobinud oli väike tüdruk avastanud, et emme puudu, pole teises toas. Nutt oli siis kärme tulema, vanaisal ei lubatud isegi nina pühkida, oli öeldud: Ei taha vanaisa! Vanaisa sii oli arvanud, et vaatama aknast välja, siis näeme kui emme tuleb ja väike tüdruk oli maha rahunenud. Vaatasid aknast välja ja arutasid maailma asju. Väike tüdruk oli vanaisale öelnud, et tema tahab endale väikest vennat, temal on üksi igav. Kui vanaisa küsis, et kas õde ei taha, oli tüdruk arvanud: Ei, ainult vennat. Ja siis ma saan teda kallistada!
Pärast rääkis mullegi, et temal väikest vennat vaja. Issi arvas hiljem, et pole probleemi 
