Minu viimane lugemiselamus on mu enda kirjutatud päevikud. Leidsin need kodust, algavad aastast 1993 ja viimane aastast 2004. Samuti märkmikud, mis osaliselt isegi ajaliselt katavad päevikute aega. Märkmikud hakkavad novembrist 1997.
Huvitavad. Väga huvitav lugemine. Osa asju tuli nagu tuttav ette, osasid ei mäletanud üldse. Nii mõndagi olen maininud, et kirjutan edaspidi, aga edaspidi pole ka kirjutatud. Need siis ongi unustuses, aga samas kui ma poleks üldse kirjutanud siis, oleks palju rohkem asju unustuses.
Üks huvitav lugu oli 1999 aastast, kui ülikoolis psühholoogias oli vaja kirjutada essee teemal – Mina kui suhtleja. See essee on mul päevikusse kleebitud ja juurde olen kirjutanud, et õppejõud ütles, hoidke alles, 5, 10 aasta pärast on teil endal seda huvitav lugeda. Nüüd ma mõtlengi, et kas mul digitaalselt ka see võiks kuskil olla, mõne tolle aegse floppi peal. Oi, need floppid olid toredad asjad, kahjuks oma läppakasse ma neid enam panna ei saa. Varsti ei saa kindlasti CD-si ka panna, tuleb midagi uut ja paremat ja kindlasit väiksemat ja õhemat.
Teine lugu oli jälle 1994 aastast, kus ma olen kirjutanud, et kes ja kus ma olen viie aasta pärast. Mitte midagi sellist ei ole juhtunud nagu ma seal olen unustanud ja lootnud. Mitte ühte asja ka, imelik, ju siis polnud õiged eesmärgid või oli see lihtsalt mul üks luul, et nii võiks minna, aga tegusid selles suunas ei järgnenud 
Ega ma seda lugu ja neid unistusi mäletanudki, kui lugesin siis nagu ähmaselt meenus, et vist tahtsin jah selliseid asju (mitte materiaalseid).
Aga jah, imelik ja naljakas ja kohati ka kurb on see lugemine olnud. Ja vahel ka imestav, et kas tõesti ma nii mõtlesin, nii kirjutasin – tõesti minu kirjutatud? Kuid peab tunnistama, et kõik mu enda kirjutatud jah, kokku 6 kaustikut, kusjuures enamusesse veel lehti juurde kleebitud, sest tuleb välja, et alati kui kirjutamise tuhin peale tuli polnud vist päevikut käe pärast ja hiljem olen siis lehed sinna vahele kleepinud, ikka kronoloogilises järjekorras.
Kui päevikutes on rohkem selline tunnete jutt ja ohkimine ja enesesse vaatamine ja kui midagi toimus, siis kes mida tegi, kes keda vaatas ja mida täpselt ütles, siis märkmikud on sellised päevateemalised, et tegin seda ja teist ja nägin seda ja kolmandat. Kuid sekka on sealgi mu tunnetest ja mõtetest juttu. Nii, et põnevad lugemised mõlemad. Aga lugemissoovitust nende kohta ei saa anda, küll aga soovituse, et kui kunagi on päevikut peetud, siis tasub ikkagi alles hoida ja kunagi hiljem lugeda, mitte kahe vaid ikka rohkemate aastate pärast, päris huvitav!
