Paljugi võiks öelda veel…

Sain läbi Reet LInna elulooraamatu ” Paljugi võiks öelda veel…” Meelis Kapstase kirjutatud. Iseenesest ju huvitav lugemine, eriti veel, et mulle Reet LInna meeldib (kõigile ei meeldi). Hirmsasti meenutab ta mulle mu tädi, kes on Reedast küll natuke noorem, aga ka kaksikute tähtkujust ja välimuselt väga sarnased. Nii kui ma Reet Linnat kuskilt näen, telekast näiteks nii meenub mulle kohe ka mu tädi. Vahel isegi tunne nagu olekski tegu mu tädiga

Hakkasin, aga siis suure hooga lugema, kui ema-isa kodust riiulist raamatu leidsin. Kõigepealt muidugi vaatasin pildid üle ja siis lugema. Aga peab ütlema, et mulle see küsimuste-vastuste stiilis raamat ei meeldi. See on rohkem ikka selline ajakirjade värk, ei teki nagu raamtu tunnet, ei ole sujuvust, kord siit-kord sealt. Mitu kord jõudsin mõelda, et kui Reet oleks ise kirjutanud, siis ma arvan, et see raamat oleks palju-palju parem ja huvitavam. Aga nüüd need küsimused segasid seal koguaeg. Ja vahel oli tunne, et Reet on just nagu saanud jutuotsa peale ja siis tuli küsimus hoopis teisest mastist, ja selline kollane, kollane, kollane. Väga kolased küsimused olid. Nii, et minu suur soovitus Reet LInnale, võtku aga kätte ja kirjutagu ise raamat ja vot see saab olema bestseller. Aga see Kapstas rikkus oma küsimusetga palju ära. Oleks tahtunud sujuvat lugemist, sellest mis juhuts kord ja mida tema tundis ja arvas. Aga nüüd oli üks lõputu nimede jada ja muud ei midagi.

Muidugi abielu ja hilisem lahkuminek Ivost oli Reedal hästi räägitud (kirjutatud). See oli ilus. Ja kui mõelda, kui kurjad olid inimesed, et Reet hoiab kümne küünega Ivost kinni ja ei lase tal minna, et kui õudne naine. No milline naine ei tahaks oma abielu päästa ja loota, et äkki saab veel kõik korda. Ja püüda ja üritada päästa, ikka ju teed kõik selleks, et hoida lastele isa ja endale meest, ei mõtle ju kohe, et noh mine kui tahad! See oli ilus lugu ja, et pole mingit viha, ega tagasitahtmist.

Südamlikumaid kohti oli veel see, et tal pole oma muresid kellegile kurta, et keegi ei usu, et temal ka muresid on, tema ju koguaeg selline rõõmus energiapomm. See oli selline kurb ja südamlik koht, mis raamatus oli, aga oleks tahtnudki selliseid asju rohkem, rohkem Reeta kui kõiki  muid inimesi. Muidugi ei saa teistest inimestest ju üle ega ümber, aga see võiks jääda taustaks, eriti sellise isiksuse juures nagu on Reet Linna.

See kuidas ta Eduard Korotinist rääkis oli ka hea, ilus ja soe. See läks hinge, sest tõesti jäi sealt tantsusaatest mulej, et Korotinisse suhtutakse kuidagi üleolevalt ja halvustavalt. Ja kiriitikat sai kohtunikelt palju rohkem kui teised. No, mida te kutsute siis teda sinna kui te ise ei salli teda või ta ei meeldi teile, kuigi tegemist on Eesti ühe parima võstlustantsijaga, kurb. Kuid see oli ilus, kuidas Reet temast rääkis, hästi ja soojalt!

Peale selle raamatu lugemist, ma loodan, et Reet ei mõtle, et tema elust on raamat olemas ja ta ise ei pea seda kirjutama. Ma loodan, tõesti loodan, et ühel päeval ta võtab kätte ja kirjutab raamatu, mis tõesti on teda väärt. Jään ootama, sest paljugi võiks öelda veel…