Eile oli jälle üks tore päev, sellepärast, et sain jälle ühe raamatu läbi. Seekord siis oli raamatuks Käbi Laretei “Kuhu kadus kõik see armastus”. Kui ma seda raamatut poes nägin, siis oli ikka hirmus suur tahtmine kohe ära osta, aga ei ostnud. Loomulikult jäi, siis hinge kriipima, et nii tahaks seda lugeda, arvestades veel, et olen läbi lugenud Käbi Laretei “Otsekui tõlkes”; siis veel Ingmar Bergmani, tema naise ja tütre “Kolm päevikut” ja kunagi ka Ingmar Begmani “Laterna magica”. Kuna kõik need raamatud on mulle väga-väga meeldinud ju siis seetõttu jäigi kriipima see raamat, nii, et pidin ta ikka koju ära tooma sealt poest ja lugema hakkama. Pettuma ei pidanud, väga hea lugemine oli, avameelne lugu kahest inimesest just siis ja just sel hetkel. Ja ilus oli see samas ja kurb ka. Mis mulle väga meeldib on stiil, nii Ingmar Bergmani kirjutamise stiil, tema kirjad Käbile ja ka Käbi enda stiil on ilus. Sain teada sedagi, et tegelikult ta nimi polegi Käbi, et ristinimi on hoopis Alma, kuna ristimisel ristiema keeldus sellise lapse ristiemaks saama, kellele pannakse nimeks mingi Käbi. Aga hüüti teda sellegipoolest ikka ja ainult Käbiks, ei kunagi Almaks. Ernsti kiri Almale on üks ilusaimad kirju raamatus, väga armas ja muhe kiri.
Raamtu lugemise ajal, tahtsin nii väga vahepeal võtta kätte ka “Otsekui tõlkes” ja kohti üle lugeda, aga oma korteri remondi ja muu segaduse tingimustes, ei ole seda raamatut mul käepärast, ma tean kus kastis ta mul on ja kus see kast on, aga sellest oon vähe kasu, sest kätte ma teda sealt praegu ei saa;) Eks siis jääb mõneks teiseks korraks mulle see üle lugemine.
Tundub, et kolmapäeval või neljapäeval läheme teeme Saaremaal pisikese piigaga ühe väikses puhkuse, siis ma otsin Ingmar Bergmani “Laterna magica” vanemate kodust riiulist ülesse. Ma tea kus riiulis ta sealon, muidugi kui õde pole seda enda juurde sealt viinud;)
