Käisime väikese tüdrukuga neljapäeval maal, tema oma vanaema, mina oma ämma juures;) Minnes oli mul nii kahju, et pilditegemise aparaadi maha olin unustanud. Ühel põllul nägin tervet toonekure armeed – must põld ja palju, palju valgeid kurgi oli. Siis nägime veel hiireviud üle pea lendamas ja loomulikult need punased sõstrad ja rohelised, läikivad paksud hernekaunad. Lihtsalt ilus on maal ja igakord kui ma nüüd maale satun, jään mõtlema, et ma tahakski ju maal elada. Linnas ei näe looduserütmi, et saa aru, millal on suvi, millal kevad või sügis või talv. Ei tea, et vili on juba kollane, et maasikaaeg on läbi, et herned on valmis. Ja moetigi tunduvad ju need suved parimad kui ärkasid ülesse ja jalutasid maasikapõldu ja sõid oma hommikusöögi seal, siis läksid tuppa ja sõid vanaema pannkooke peale. Võibolla on see lapsepõlve nostalgia, suved vanaema-vanaisa juures… ja tegelikkus on pole seal maal elamises mingi lust ja lõbu – väike suletud suhtlusring, kanalisatsiooni probleemid, ahjudekütmine jne jne. Aga ometigi ei tundu jälle midagi kaunimat kui istuda oma maja trepil, olgu mis aastaeg väljas tahes ja juua seal istudes kohvi. Mmm mõnus! Lähme maale ära!
