Sõitsin täna jalgrattaga mööda tänavat ja otse ees kasvas pihlakas, mille marjad juba peaaegu kõik punased. Suvel küpsed kõik nii ruttu ja tänaval olid juba mõned kollased kaselehedki juba maas, varsti sügis käes, mis sest et ilmad läksid alles nüüd soojaks…
Mäletan kui olime naabritüdrukuga veel kõvad päevitajad, nii kui ilus ilm, nii mere äärde või Karujärve äärde, pikali maha ja muudkui aga päevitasime. Kevadel varakult kuni sügiseni välja ja siis ükskord tulime häälega Karujärve äärest. Saime Viidumäe risti ja seal jalutades, avastasime, et näe pihlakad juba punased. See võis olla umbes sama aeg kui praegu – juuli lõpp. Eks Saaremaal võibolla natuke hiljem kui mandril lähevad need marjad punaseks, nädal siia-sinna.
Alati nüüd kui ma näe juba punaseid pihlakaid tuleb mulle see kord meelde ja kuidagi kurvaks ja nukraks teeb, sest sügis on seega ju käega katsuda. Ma mäletan, et tookordki me mõtlesime nii, et varsti on sügis käes ja ma enam ei lähegi sel suvel päevitama, vaid ootame aga järgmist sooja suve.
