Jalgrattasõit on ajavõit. Kuigi ega see Tartu pole just kõige jalgrattasõbralikum linn, aga oluliselt sõbralikum kindlasti kui Tallinn. Aga eks need jalgratta teed hakka tasapisi ilmuma ka ja ega suurde liiklusmõllu ei kisu ka rattaga, eriti arvestades seda, et mul on laps ka ratta peal. Istub küll ilusasti taga oma toolis rihmadega kinni ja kiiver peas, kuid säidutee peal ma temaga koos ikka sõita ei taha ja mõningaid sildu väldin samuti. Muidu on, aga täitsa ok, kui vahest mõnest august või kõnnideele või sealt alla sõidan, siis ta arvab, et oih valus oli, või et minul polnud valus, kuidas kunagi. Ja muidugi kuidas tal just tuju on;) Ratas on mul aus;) Soome oma, Saana on nimi ja Helkama tehases tehtud, kurta ei saa;)
Lapsele ka meeldib rattaga rohkem sõita kui autoga. Kui küsida, et kummaga täna lähme ratta või autoga, siis on vastus alati, et rattaga ikka. Sporti peab tegema, juba varakult, mis siis, et tema ainult istub ja mina väntan, muudkui mäest üles ja mäest alla, sest Tartus ju muud moodi ei saa.
Kui Rootsis koolis käisin, siis mul muud sõiduvahendit polnudki kui ratas ja sain hakkama, isegi kui sadas vihma või lund, ikka sai sõidetud. Viimasega oli küll natuke raske sõita, eriti kui kippus veel sulalumi olema, siis tuli küll ratast kõrval lükata. Aga õnneks olin Lõuna-Rootis ja seal kohtab lund harva. Kuid minu ajal siiski seal lund nähti ja rattaga ka lumes sõideti, meie sõitsime;)
19 juuni
