Nädala alguses oli mu sünnipäev. Ei midagi erilist, sest ma pole sünnipäeva pidaja tüüp. Üldse olen oma sünnipäeva pidanud vast paar-kolm korda. Väiksena oli mul hea meel, et mul on suvel sünnipäev, ei pea teistele kommi kooli viima ja keegi ei kipu külla nii väga. Mitte, et mul oleks kommidest kahju olnud, aga mulle lihtsalt ei meeldinud see rituaal, kui pidi suure kommikotiga mööda klassi ringi käima ja kõigile kommi pakkuma. Igavene tüütus. Hea oli kui olid suvel sündidnud! Klasssikaaslased olid ka kõik maale kupatatud või olin ise maal vanaema-vanaisa juures, nii et ei saanud kedagi külla kutsuda;)) Ei tea, kas on veel olnud laps, kellele ei meeldi oma sünnipäeva pidada?
Ja ega nüüdki ma ei taha seda teha, ütlesin mehele, et mis sünnipäev see siis oleks – keeda-küpseta, pärast korista ja pese nõusid, väga tüütu ja ei mingit tunnet, et oleks mingi eriline päev. Ainult tööd juures;)))
Nii me siis peamegi mehe sünnipäevi ja lapse sünnipäevi, aga mitte minu sünnipäevi…
18 juuni
