Algus

Algus algab algusest
ja mis on see algus?
See on, kui tunned armastust -
siis paistab lõpus valgus.
Onu Volgi värsiraamatust, mida lapsele ette loeme. Mõnusad luuletused, endale meeldivad ja lapsele meeldivad ja kergelt jäävad pähe.

Kirjutamine imelihtne? kes teab võibolla ongi. Ei mäleta enam. Nii ammu on sellest kui regulaarselt päevikut pidasin. Kas oskangi enam oma mõtteid kirjutades väljendada? Aga kuidas siis oskan oma mõtteid väljendada? Rääkides? Kellega? Kus? Kes tänapäeval üldse viitsib kuulata? Rääkida ju võibki, aga kui kuulajaid ei ole. Kas lugejaid on? Ei tea. Ja ega see polegi oluline või on? Kui aastaid on päevikut peetud ja ise seda loetud, siis pole ju teised lugejad olulised, neid polegi vaja. Kirjutamine on nagu seanss psühholoogi juures, et räägid/kirjutad, mis hingel ja pärast hakkab kergem. Kas alati hakkab? Midagi peab selles ju olema kui kirjutatakse. Kirjutad sina, kirjutan mina, kirjutab Mari seal naabermajas ja kõrval majas kirjutab Jaan. Kõik nad kirjutavad ootamata nii väga, et neid loetakse. Nüüd ka siis mina, vist. Eks näis.