Amelie Mauresmo

Eile õhtul elasime kaasa Mauresmo võidule Dementeva vastu. Teise geimi poole pealt hakkasime vaatama ja võiduka lõpuni välja. Kui Dementeva oli esimese geimi võitnud 6:1, siis teise kaotas 4:6 ja kolmanda 2:6. Kui meie vaatama asusime, siis servimine oli Mauresmol tugevam, aga mängus oli Dementeva parem, servimine ei tulnud, temal lõpus enam üldse välja. Dementeva ei ole ju sugugi halb mängija, kolmanda asetusega sel turniiril. Üldse on päris palju tugevaid venelannasid praegu tennises.

Huvitav mäng oli ja meie olime Mauresmo poolt Hirmus tugev tundub ta, kui ikka lajatab, siis ikka nii et on lajatatud. Vaatame edasi, mis saab, kas saab ka turniiri võidu kätte.

Tennnis

Olen nüüd vahelduva eduga Eurospordist tennist vaadanud, õigemini Kanepi ja Azarenka mängust saadik. Nagu ka Martinson Õhtulehe spordiblogis kirjutas, et kumbki ei mänginud hästi ja ju siis Kanepil oli kehvem päev kui Azarenkal. Ja, mis seal salata see Azarenka kiljumine ei ole just ka meeldiv kuulata ja veel vähem meeldiv vist vastu mängida. Eurospordi kommentaatorid, kahjuks ei tea nimeliselt kes nad olid, peale pikemat pausi eetris järsku arvasid, et no ikka on annoying küll, kui niimoodi kisab. Siis nad veel arutasid, et tea kas ta on selle õppinud Sharapova käest, see ka niimoodi kiljub, ja kas ta ikka on seda veel eraldi harjutanud

Täna sai Rooma turniiril Venus Williams noore venelanna käest loputada. Venelanna mängis tõesti hästi, kuigi ega Williams ka väga halb ei olnud, kuid kaldun arvama, et oma parematel päevadel on ta ikka tunduvalt paremini mänginud ja venelannal poleks võimalustki olnud. Otsisin praegu venelanna nime Kleybanova on see inglise keelses kirjapildis

Üleeile mängis prantslane Mauresmo jaapanlannaga, kelle ta siiski võitis, see oli ka päris hea mäng vaadata. Ja täna võitis Bondarenko Kuznetsovat, viimane oli Roomas finaalis ja oli ka see kes võitis Kanepit võitnud Azarenkat. Täna kui Kuznetsova, kellel kohe kuidagi mäng välja ei tulnud ja käima ei läinud, kaotas ja enne Williams kaotas, siis mõtlesin, et kas parema asetusega mängijad võtavadki praegu Madridi turniiri kergemalt, et Prantsusmaa lahtistel vormis olla? Vot, ei tea, eks see sport ja vaormi ajastamine ole ka üks päris keeruline teadus

Aga tennis on vaadata mõnus, loodetavasti saab Kanepit Prantuse lahtistel nii mitmeski mängus vaadata!

Peotäis mulda, lapike maad

Ostsin Käbi Laretei raamatu Peotäis mulda, lapike maad  eelmine reede raamatulaadalt. Sellelt mis Ülikooli Raamatukogu ees toimus Prima Vista raames. Raamatukogu fuajees müüd kasutatud raamatuid ja seal ma siis natukene sobrasin ja selle raamatu ka leidsin.

Nädalavahetusel lugesin siis läbi. Enamasti oli ikka klomp kurgus ja silma kiskus niiskeks ja arvatavasti polnud see ainult see pärast, et rasedad ju teadupärast üliemotsionaalsed vaid nii öelda normaalses olekus oleks see minuga ka nii olnud.

Nutma ajav aga polnud mitte see, et ta kirjutas oma isa ja siis ka ema surmast vaid mälestused, mis need sündmused tas esile tõid. See OMA lapike maad või poetäis mulda, mida inimestel, kes olid paguluses polnud. See millest iga päev ei mõtle ja millest saada aru alles siis kui seda enam pole.

Lapsepõlve suvede mälestused olid ilusad. Midagi pole teha, lapsele jäävad eredalt meelde ikkagi need suved, mis on veedetud maal. Siis on suvi nagu suvi peaks olema, kõik need mõisasuved ja Leedu mõisad ja Lätis onu juures olemine. Ma isegi mäletan lapsepõlve suvesid ikka läbi oma maal vanaema-vanaisa juures oldud aegade, linnasuvesid ma ei mäleta. Järelikult siis ei juhtunudki midagi huvitavat, maal ikka juhtus ja kõik oli teistmoodi ja vabadust oli rohkem.

Venemaal oldud aja kirjeldus, siis kui ta isa oli seal suursaadikuks oli ikka päris päris kõle ja kole. Lugedes tundus kõik hall ja must, ei ühtegi värvilist hetke – pime ja must ja külm. Väikestele lastelgi oli tänaval “saba” taga, ilma ei saanud ükski inimene, kes töötas saatkonnas. Ja lugu kuidas pool tundi enne vastuvõtu algust saatkonnalt elekter ära võeti, kõrval olevates majades põlesid tuled ja pool tundi peale vastuvõtu lõppu oli maja jälle elektrist valge. Pidu peeti ära küünalde valgel ja paljud kohale kutsutud arvasid, et see oligi nii mõeldud. Ma ei imestaks, kui see praegu samamoodi ei ole.

Neid Laretei raamatuid, mis ma siiani lugenud olen: Kuhu kadus kõik see armastus? ja Otsekui tõleks, siis on mul mulje, et ega ta eriti ei maga . Enamuse ajast on unetu või on rahutud jalad. Võibolla ongi see andeka inimese tunnus, et mitte ei saa magada, mina, kes ma enamuse ajast magaks, pole näe mitte kuidagi andekas;)

Kuid plaan on minna raamatukokku ja vaadata kas neil on seal Laretei raamatuid mulle laenutada. Tahaks veel neid lugeda, tema stiil mulle meeldib ja tema unetus toob mulle hea une, vist

Valus raamat, tükike Eesti ajalugu ja nagu ütles üks tuntud metsamees: Ajalugu on tähtis, ajalugu peab teadma Selles ajaloo valgus tahaks ka Sofi Oksaneni lugeda ja eks ma ka loen, kui raamat kätte satub.

Vaikus

Nii ammu pole midagi kirjutanud. Mitte, et poleks millestki kirjutada, vaid nagu ütles Salomon Vesipruul Eduard Vilde “Kuulsuse narrides” – no, ei tule vaimu peale! Puu otsa ronimist muidugi pole ma veel proovinud, võibolla seal tuleks aga kui temal ei tulnud, kus siis minulgi tuleb.

Laps läks lasteaeda ja selle asemel, et ma tunneks, et aega on rohkem, tundubki, et aega on palju vähem kui temaga koos kodus tööd tehes. Imelik, tõesti imelik. Aga samas, ei tee ma nüüd peale seda, kui ta lasteaiast ära toon, enam tööd. Enne olid tööpäevad pikemad Aga, lasteaias talle meeldib ja see on tore. Ega ta polegi ka ju selline tavaline linnalasteaed, on selline eraalgatuslik värk Waldorf pedagoogikaga ja väikese rühmaga. Alul ei tahtnud õhtul kojugi tulla Ja igapäev läheb rõõmuga, mis muud siis tahta! Ise rahul ja laps rahul!

Lugeda olen ka vahepeal jõudnud. Elo Tuglase päevaraamatud sain läbi. Aga nende kohta tuleb vist ikka eraldi postitus teha. Nii palju võib öelda, et elasin nii sisse, et unenägudes ka räägiti Elo Tuglase stiilis;)

Praegu loen Elizabeth Gilbert’i “Söö, palveta, armasta”.  Hea on, tõeliselt hea lugemine.

Eestlane ;)

Minu Moldova

Sain juba nädal või isegi juba kaks?, tagasi läbi Marje Aksli Minu Moldova. Lugesin ma seda kauem, kui teisi Minu sarja raamatuid. Mitte sellepärast, et ta kehvem oleks vaid ma arvan, et see puudutas nagu lähemalt. Moldoval on sama taust nagu Eestilgi – endine liiduvabariik ja see mis seal toimub ja tehakse puudutab rohkem kui näiteks elu Argentiinas. Ja taust on sama, ajalugu ja ka arusaamad on tihtipeale sarnasemad.

Ja samas on Minu Moldova, vähemalt minu jaoks, olnud kõige kurvem raamat, kõige valusam lugeda. Kui teistes on olnud ikka midagi muigama panevat, midagi naljakat, siis siin ei olnud midagi, kui siis kurb naljakat. Isegi pulma päevaga hilinemine ei olnud naljakas, oli kurb naljakas, oli nukker.

Samuti olid võibolla selle Minu raamatu puhul autori eelarvamused riigi suhtes ka suurimad. Nii Hispaania, Argentiina kui ka Alaska puhul olid autorid ikkagi suhteliselt valged lehed riigi koha pealt sinna minnes. No muidugi sellised üldtuntud käibetõed, näiteks, et Alaskal on koguaeg talv ja lumi ja jää, välja arvata. Ma ei oskagi neid tema eelarvamusi kirja panna, aga kohati tema üleolek ja see et ma olen baltikumist, mis sest, et teie olite nõukogude ajal kõige rikkamad, vaadake nüüd meid. See suhtumine mulle ei meeldinud. Üldse jäi raamatut lugedes mulje, et Moldovas pole mitte midagi head, kõik on halb. Aga nagu autor alguses isegi mainib, et ta teadmised ja sisse elamine Moldovasse ja arusaamine sellest riigist ja inimestest jäi napiks ja väheseks tänu sellele, et ta otsustas mitte ära õppida moldova ehk rumeenia keelt ja suhtles vene keeles. Et kui ta oleks suhelnud moldova keeles, siis ehk oleks ka see raamat ja need lood tulnud ehk natukenegi helgemad.

Muidugi ilus lugu on nendest bussipeatustest ja mul oleks sama moodi, nagu temalgi on kahju, kui need peaks ära lammutatama. Ma pole neid küll näinud, aga autori kirjelduste järgi kujutasin neid üsna elavalt ette ja samuit raamatu kaas annab väikese pildi nendest mosaiikidest.

Aga ma ei hakka autorile tema negatiivset suhtumist ette heitma, sest midagi ei ole teha teise endisesse liiduvabariiki minnes, hakkad seda enda omaga võrdlema ja kodu, kodus on ju alati kõik parem ja rohi rohelisem See raamat ongi ju Tema Moldova, mõnel teisel oleks ta teistsugune, igal ühel omamoodi ja oma näoline. Ja kindlasti tena ma nüüd Moldovast palju rohkem ja kui peaksin kunagi sinna sattuma, siis oskan vaadata, küsida ja kaasa rääkida.

Salmid

Lapsega peale laulutundi riide pannes, küsis üks emadest, kudas see Pai laul käis? Mina siis lugesin salmi ette. Aga viis? Küsis see ema edasi. See peale ma arvasin, et viisi mina ei tea ja ei pea. Üks teine ema siis ümises midagi ja kolmas arvas, et ei jää temale ei salmid ega viisid külge.

Salmide ja luuletuste pähe jäämisega pole mul kunagi probleeme olnud, hakkavad nagu ise külge Näiteks on mul peas esimeses klassis kukeaabitsa olnud luuletus:

Linnast väljas maantepervel

kus ei ole kõnniteed

käi sa vasakpoolsel serval

siis sa õigesti just teed.

Kelle kirjutatudm vot seda küll ei mäleta. Samuti on peas, mis peas Lermontovi luuletuse Puri esimene salm vene keeles:

Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом!..
Что ищет он в стране далекой?
Что кинул он в краю родном?..

Teised salmid enam ei ole kahjuks peas. Siis on mul veel hetkel peas Volgi värsiraamatust salmid:

Šveitsi šeigil on üks šaakal

laulab ainult šeigile

ära ole kade šaakal

laula meile kõigile

šal-lal-lal-laa, šal-lal-lal-laa

Šveits on šokolaadimaa.

Ja b-tähe luuletus:

Bussipeatuses on Brita

Bruno, Benno ja Brigita

kõigil neil on bussipilet

sestap lasevadki vilet.

Kui on rütm ja riim, siis jäävad luuletused lihtsalt pähe, näiteks üks salm, mis väikesele tüdrukule meeldib, aga mis ajast see mul meeles on ja kes selle kirjutanud on, ei tea. Salm ise on järgmine:

Tiigikonna konnasilmad

eales küll ei valuta

olgu head või halvad ilmad

konn kingades ei jaluta.

Keskkoolis mäletan oli meil enne vene keele tundi, kaks ajalootundi. Ja ma ei viitsinud kunagi kodus luuletusi pähe õppida. Ajalootundides õppisin vene keele luuletuse pähe ja läksin kohe ning vastasin hundele viis. Kuna vene keel oli mul selline kehvake, siis normaalse hinde hoidmiseks oligi kasulik luuletustega paremaid hindeid korjata.

Vaip

Vahepeal tegin natuke näputööd, nimelt wc-sse oli hädasti vaipa tarvis, sest põrand seal natuke külmavõitu. Leidsin raamatust Lapitöö Eesti kodus šenilltehnika, millest ma enne polnud mitte kuulnudki. Ja nii otsisngi üles paar vana triiksärki, mis isa oli maha kandnud ja mina omale koju vedanud, et neist midagi õmmelda. Püksisääri läks paar tükki – kollased, oranžid ja valged – õde tõi need ja ka vana kardin läks kasutusse, mis meile koos korteriostuga pärandus. Kihte sai päris palju ja alla õmblesin seemisnaha, isa vanast nahkjopest. Tänu sellele on vaip ilusasti põrandal ja ei libise kuskile.  Ühe pluusi varrukatest tegin kandid, mis äärde õmblesin ja valmis ta oligi!

Dedektiiv Lotte

Käisime kõik kolmekesi teatris Detektiiv Lottet vaatamas. Vanemuises siis. Ausalt öeldes kuna see etendus kord oli mulle nii ära kiidetud, siis nii hea ta nüüd ka ei olnud kui kiideti. Aga nendel, kes kiitsid oli võrdlus teise Vanemuise Lotte etendusega ja võibolla ta siis sellega võrreldes tunduski nii üli-üli hea. Eriti veel kui ei ole Marika Barabanshtshikova austaja, pigem vastupidi, et soovitavalt neid etendusi vaadata, kus tema ei mängi. Ükskord ma nägin teda kohvikus, siis tundus kül tore ja ilus inimene, nii kõrvelt vaadata, aga lava peal ta mulle ei meeldi. Nagu mu mees ütles, et lava peal ta ainult kriiskab

Tore oli Detektiiv Lotte küll, laulu ja tantsu ja Gerli Padar Lotte osas lihtsalt super. Samuti Robert Annuse Bruno oli selline mõnus ja armas, aga kui kiitjad ütlesid, et lapsel ei lähe kordagi igavaks, siis meie pea kolmene hakkas teise vaatuse lõpupoole ikka kõvasti nihelema.  Teine vaatus tunduski kuidagi venivam, esimene oli hoogsam.

Aga lõppkokkuvõttes olime rahul, eriti kui harva teatrisse saab, siis on hea kui näed etendust, mis ikka hea ka on. Lapsel ka kohe uus mäng juures, paneb mõned asjad kotti ja räägib, et läheb teatrisse, lisaks poes käimisele, siis nüüd ka teatrissemineku mäng.

Unenäomehe järg

Siiamaani on see mees mu mõtetes, õnneks unenägudes enam mitte.

Lihtsalt, eile kui lapsele kotti õmblesin, siis mõtlesin, et seda meest iseloomustab kõige paremini see – Kui me peaks umbes 60ne aastastena kokku saama ja ma talle kotlette praeks, siis ta ütleks: Mu elulaulul on küll palju salme olnud, aga refrääniks jääte ikka teie! Ja nii ta ütleks igale naisele, kellega tal on kunagi mõni lugu olnud